Teadlased avastasid Lõuna-Siberis asuvast 2800 aasta vanusest matmispaigast kanepiseemneid ning inimese juustest molekulaarseid jälgi, mis viitavad kanepi tarvitamisele joovastava toime eesmärgil. 5. novembril 2026 ajakirjas Science avaldatud uuringu autorite hinnangul on tegemist seni vanima otseselt dateeritud tõendiga psühhoaktiivse kanepi kasutamisest. Leid lisab kanepi ajaloole uue, erakordselt varase peatüki.
Mis paik on Tunnug 1?
Uuring puudutab Tunnug 1 nime kandvat muistset kalmet tänapäeva Venemaa Tuva vabariigis. See paik on seotud varajase sküütide kultuuriruumiga: Euraasia steppides elanud ratsarahvastega, kelle matuserituaalid olid sageli keerukad ja rikkalikud. Uurimisrühma juhtis arheoloog Gino Caspari Berni ülikoolist ja Max Plancki geoantropoloogia instituudist.
Hauakompleksist saadi kätte ligikaudu tuhat kanepiseemet. Kuue seemne radiosüsinikumeetodil dateerimine aitas paigutada leiud 8. sajandi algusse enne meie ajaarvamist. Seemnete olemasolu iseenesest ei tõesta siiski veel joovastavat tarvitamist: kanepit võis kasvatada ka õli, kiu või muude praktiliste kasutusviiside jaoks.
Murranguline tõend peitus inimese juustes
Uurijad analüüsisid keskse matmisala säilinud inimese juukseid mitme keemilise meetodiga. Osas proovidest tuvastati tugevad signaalid, mis olid kooskõlas kannabinooliga ehk CBN-iga. CBN võib tekkida THC oksüdeerumisel. Lisaks leiti nõrgemaid molekulaarseid signaale, mis vastasid massi põhjal THC-le. Taimejäänuste ja inimese bioloogilise materjali koos uurimine muutis leiu tavapärasest veenvamaks.
Uuringu autorite tõlgenduses näitab see, et kanep ei olnud üksnes matusekaunistus või praktiline taim, vaid võis kuuluda inimeste joovastavate rituaalide juurde. Leidude kombinatsioon viitab tarvitamisele, ent oluline on mõista ka tõendite piire.
Kas 2800 aastat tagasi kanepit suitsetati?
Seda ei saa uue uuringu põhjal kindlalt öelda. Juustest avastatud ühendid ei näita, millises koguses kanepit tarvitati ega sedagi, kas toimeaine sattus organismi sissehingamisel või söömise kaudu. Samuti ei saa seemnete põhjal välja arvutada toonase taime THC-sisaldust või tõestada, et tegemist oli teadlikult tugevama toime saavutamiseks aretatud sordiga.
Mõned hilisemad Kesk-Aasia leiud on toonud päevavalgele kuumutatud kivide ja anumate jääke, mis osutavad otsesemalt sissehingamisele. Tunnug 1 puhul on teadlaste väide ettevaatlikum: olemas on koos taimne materjal ja inimkehasse jõudnud kannabinoididele viitavad keemilised jäljed.
Miks see avastus on oluline?
Kanepi kiudude ja seemnete kasutamise ajalugu ulatub väga kaugele, kuid taime joovastava mõju teadliku kasutamise kohta on palju keerulisem otseseid tõendeid leida. Üldised viited ajaloolistes tekstides ning kanepiseemned arheoloogilistes leiukohtades ei ole alati piisavad. Nüüdne avastus seob dateeritud taimeleiud ja inimese juustest saadud keemilise tõendusmaterjali üheks tervikuks.
See ei tähenda, et inimesed õppisid kanepit tarvitama just 2800 aastat tagasi. Pigem on tegemist seni leitud otsese tõendiga — praktika võis alata märksa varem. Teadlased jätkavad ka taimeproovide DNA uurimist, et mõista paremini kanepi levikut ning kodustamise ajalugu.
Mida see ütleb kanepikultuuri kohta tänapäeval?
Leid näitab, kui mitmekülgne on olnud inimese suhe kanepiga. Sama taim on läbi ajaloo täitnud tooraine, toidu, rituaalse sümboli ja joovastava aine rolle. Ajaloolised tõendid ei muuda tänapäevast tervise- või õiguslikku arutelu automaatselt lihtsamaks, kuid need aitavad mõista, et kanepi kasutamine pole uus ega ühe kultuuri eripära.
Loe ka: mis on kanep ja kuidas see mõjub? ning kanepikultuuri kujunemine Eestis.
Allikad ja foto
Berni ülikooli pressiteade, 05.11.2026; Gino Caspari jt, Direct evidence for psychoactive cannabis use 2,800 years ago, Science, 2026.
Tunnusfoto: Gino Caspari, Timur Sadykov, Jegor Blochin, Manuel Buess, Matthias Nieberle ja Timo Balz / Wikimedia Commons, CC BY-SA 4.0. Tunnug 1 kalme illustratsioon, mitte foto keemiliselt analüüsitud seemnetest.