ETV saates “Impulss” tõsteti fookusesse teema, mis tuleb Eestis lainetena ikka ja jälle tagasi: kuidas eristada uimastitarvitajat, omatarbeks tegutsejat ja päris müüjat nii, et karistused oleksid mõistlikud, proportsionaalsed ja päriselt ühiskonda kaitsvad. Saate üheks kõige kõnekamaks näiteks on Jõgevamaal elav eakas paar, kelle lugu kõlab ühtaegu kurvalt ja absurdselt: aiandushuvilised pensionärid said kriminaalkaristuse viie kanepitaime kasvatamise eest.
Loo keskmes on 78aastane Valve Raska, kes on aastaid olnud kirglik aednik ja katsetaja. Ta kirjeldab end inimesena, kes on kasvatanud igasugu taimi alates männiistikutest ja kastanitest kuni arbuusideni. Just see “proovime ja vaatame, mis kasvama läheb” hoiak viiski ta ühel hetkel kanepini, kui ta enda väitel märkas linnutoidus kanepiseemneid ja pani ühe leitud võrse kasvama. Hiljem kasvatas ta taimi toas aknal ja istutas need kasvuhoonesse tomatite vahele ning osa taimi ka peenrasse teiste kultuurtaimede kõrvale.
Oluline detail on see, et nende enda jutu järgi ei olnud tegu pelgalt dekoratiivse katsetusega. Raska on selgitanud, et nad proovisid kanepit ka suitsetada, sest oli kuulnud, et see võib rahustada ja ta soovis eelkõige leevendust elukaaslasele, kelle tervis oli olnud halb. Tema sõnul mees proovis samuti kanepit ja tundis end pärast paremini, samal ajal kui tema ise erilist mõju ei tundnud ja rohkem sellega ei jätkanud.
Üks hommik, mis pööras elu pea peale
Aastaid hiljem, 2015. aasta 6. augusti hommikul, muutus nende argipäev hetkega krimiseriaali sarnaseks. Raska kirjeldab, kuidas politsei koputas uksele, nõudis kasvuhoone näitamist ja tuvastas taimed. Nende kodus tehti läbiotsimine ning kuivatatud kanepit leiti ka köögist kapist. Raska mäletab, et politsei otsis kanepitaimi isegi lähedalasuvast metsaservast, mis tema jaoks tundus täiesti arusaamatu: “Mis ma neist sinna metsa vean?”
Seaduse vaates ei jäänud juhtum “väikeseks apsuks”. “Impulsi” loos rõhutatakse, et paarile heideti ette kahte tegu: kanepitaimede kasvatamine ning lisaks kuivatamine ja hoiustamine. Saate loos tuuakse välja ka karm juriidiline raam, et sellise käitumise eest näeb seadus ette kuni kümneaastast vanglakaristust.
Tingimisi karistus, päriselus väga reaalne hinnalipik
Praktikas ei saadetud eakaid inimesi reaalselt vangi, kuid ka “leebem” lahendus osutus neile rängaks. Raska ja tema elukaaslane said mõlemad kolmeaastase tingimisi vanglakaristuse. Lisaks tulid mitme tuhande euro suurused trahvid ja menetluskulud, mis nende sissetulekuid arvestades olid sisuliselt tasumatu koorem. Artiklis on välja toodud, et kahe peale oli neil sissetulek alla 800 euro kuus. Raska olevat selle peale öelnud, et parem pangu ta siis juba vangi, sest sellist summat neil lihtsalt ei ole võtta.
Siin tulebki mängu üks Eesti narkopoliitika valusamaid punkte: karistus ei ole ainult “kohtuotsus paberil”, vaid väga reaalsed kulud, häbimärgistamine ja aastaid kestev stress. Raska meenutab, et nende lugu jõudis ka ajalehtedesse ning avalikkuse tähelepanu tõi neile omakorda abi. Nad said tuge MTÜ Ravikanep aktivistidelt, kes aitasid nende eest kulud tasuda.
Miks see pole lihtsalt üksik juhtum
Kui see juhtum üksinda oleks lihtsalt traagiline erand, saaks seda võtta õnnetu kokkusattumusena. Aga “Impulsi” lugu asetub laiemasse arutellu, sest riik ise on samal ajal hakanud rääkima vajadusest eristada sõltlasi ja kurjategijaid senisest selgemalt. ERR on kirjutanud, et Justiitsministeerium saatis kooskõlastusringile karistusseadustiku muutmise väljatöötamiskavatsuse, mille mõte on suunata tarvitaja vangla asemel ravile ja teha edasimüüjate vastutusele võtmine lihtsamaks.
Selle arutelu üks konkreetne ettepanek puudutab “suure koguse” piirmäära: ministeerium soovib tõsta kriminaalvastutuse piiri kümnelt doosilt 30 doosile, nii et väiksemad kogused liiguksid pigem väärteomenetlusse. Minister Liisa Pakosta on selgitanud, et ainete kanguse kasv tähendab, et pikaajalise sõltlase tavapärane ühe päeva kogus võib praegu kvalifitseeruda suureks koguseks ja tekitada automaatselt kriminaalmenetluse ning reaalse vanglaohu.
Samas rõhutab ministeerium avalikult ka teist poolt: eesmärk ei ole legaliseerimine. Pakosta on öelnud, et “mitte ühtegi narkootikumi ei muudeta legaalseks” ning uimasti omamine jääb jätkuvalt väärteoks, mille puhul on näiteks nimetatud trahvimäär 2400 eurot.
Mida see lugu Eesti arutelu jaoks tähendab
Just selle tausta kõrval toob Jõgevamaa eakate aiandushuviliste lugu eriti selgelt esile, kuidas reeglid päriselus toimivad. Ühest küljest on seadus seadus ja kanepi kasvatamine ning käitlemine on Eestis keelatud. Teisest küljest kerkib paratamatult küsimus, kas praegune süsteem tabab alati “õiget sihtmärki” või tekitab vahel olukordi, kus kõige haavatavamad inimesed saavad väga karmi kogemuse, kuigi puudub selge müügitegevus või laiem oht teistele. Raska ütleb otse, et ta ei mõista, kellele ta kurja tegi, kui taime kasvatas, ning rõhutab, et nad ei pakkunud ega müünud seda kellelegi.
Avalikus arutelus kohtuvad siin kaks emotsiooni, mis mõlemad on arusaadavad. Ühel pool on hirm, et kanepi ja muude uimastite normaliseerimine suurendab tarbimist ja toob kaasa tervisekahjusid. Teisel pool on kogemus, et praegune karistuspraktika võib olla ebaühtlane ja kohati ebaproportsionaalne, eriti siis, kui tegemist on väikese koguse, omatarbimise või segase teadlikkusega. Kui inimene saab kriminaalkaristuse, kaasneb sellega sageli sotsiaalne ja majanduslik karistus, mis võib olla suurem kui tegu ise, eriti pensionieas ja väikese sissetulekuga.
“Impulsi” lugu ei anna lihtsat vastust, aga teeb ühe asja selgeks: poliitika, mis paberil tundub “ühtne ja range”, kohtub päriselus väga erinevate inimeste ja olukordadega. Kui riik tahab päriselt suunata tarvitajaid ravile ja keskenduda müüjate vastutusele võtmisele, siis peab ka seaduse praktiline mõju olema selline, et abi otsimine ei tunduks ohtlik ning karistamine ei muutuks omaette sotsiaalseks katastroofiks nende jaoks, kes nagunii hakkama ei saa.
Saate “Impulss” põhiküsimus jääb õhku ka pärast loo lõppu: kas Eesti suudab luua narkopoliitika, mis on korraga inimlik, tõenduspõhine ja selgelt suunatud organiseeritud müügi ning kuritegevuse vastu, ilma et juhuslikest aiandushuvilistest saaksid eluks ajaks “narkokurjategijad”
Lisa kommentaar