Eesti kohtusüsteem seisab silmitsi küsimusega, mis peaks häirima iga mõtlevat kodanikku: kuidas on võimalik, et organiseeritud kuritegevuse juht vabastatakse ennetähtaegselt, samal ajal kui kanepikasvataja istub sama pika karistuse täies mahus?
Jokker läheb koju – süsteem annab järele
- märtsil 2026 vabastas Harju maakohus enne tähtaega vanglast Valeri Ramjalg hüüdnimega Jokker – mehe, kes 2024. aastal mõisteti süüdi kuritegeliku ühenduse loomises, juhtimises ja mitmeaastase organiseeritud kuritegevuse korraldamises. Karistuseks määrati ligi kuus aastat vangistust, karistusaeg pidi lõppema alles 2028. aastal.
Kuid Jokker ei istu oma karistust lõpuni. Kohus otsustas ta vabastada, allutades ta küll kuni 26. novembrini 2028 käitumiskontrollile ning esimeseks viieks kuuks elektroonilisele valvele ja kriminaalhoolduse järelevalvele. Lisaks on ta kohustatud katseajal mitte suhtlema kriminaalkorras karistatud isikutega.
Kohtu põhjendused kõlavad lausa ulmaliselt: Ramjalg tegi menetluses uurijatega täielikku ja ennast süüstavat koostööd, lõigates end kuritegelikust maailmast lahti. Vanglas puudusid distsiplinaarrikkumised. Läbitud on sotsiaaliprogramm. Vabaduses ootavad teda perekond ja töövõimalus. Lisaks vabatahtlikult tasuti 100 000 euro ulatuses konfiskeeritav summa (ehk peitub vabastamise tegelik põhjus just siin?). Kohus hindas retsidiivsusriski – ehk korduvkuriteo tõenäosust – väheseks.
Väheseks. Kuritegeliku ühenduse juhi puhul.
Bruno Sternfeldt jääb trellide taha
Samal ajal, täpselt samadel päevadel, arutas Harju maakohus teise mehe ennetähtaegset vabastamist. Bruno Sternfeldt, 34-aastane mees, kannab kuueaastast vangistust massiivse kanepikasvatuse rajamise eest. Ka temal on üle poole karistusest kantud. Ka tema on oma sõnul õppetunni saanud. Vangla toetas tema vabastamist.
Kuid kohtunik Tatjana Bogdanova otsustas teisipäevase määrusega Sternfeldti elektroonilise järelevalve alla mitte vabastada. Prokuratuur leidis viimasel hetkel, et see oleks ennatlik. Sternfeldti kaitsja Raiko Paas kinnitas, et kavatseb otsust vaidlustada Tallinna ringkonnakohtus.
Tulemus: kuritegeliku ühenduse juht on vaba, kanepikasvataja istub edasi.
Absurdi anatoomia: miks saavad nad üldse sama karistuse?
Enne kui süveneda ennetähtaegse vabastamise küsimusse, tuleb tõstatada veelgi fundamentaalsem probleem: miks on organiseeritud kuritegevuse juhtimine ja kanepikasvatuse rajamine üldse karistatavad sama pika vanglakaristusega?
Kuritegeliku ühenduse juhtimine ei tähenda pelgalt üht ebaseaduslikku tegu. See tähendab süsteemselt teiste inimeste juhtimist kuritegelikule teele, vägivalla, hirmutamise ja korruptsiooni kasutamist ühiskonna vastu, ning pikaajalise kuritegeliku infrastruktuuri ehitamist. Jokker ei pannud toime üksikut kuritegu – ta juhtis organisatsiooni, mille eesmärk oli seadusest üle sõita.
Kanepikasvataja seevastu tegeles taimekasvatusega – tegevusega, mis on paljudes Euroopa riikides täielikult legaalne või dekriminaliseeritud, ning mille kahjulikkuse ühiskonnale üle vaieldakse aktiivselt akadeemilistes ja poliitilistes ringkondades.
Kui need kaks tegu saavad sama karistuse, räägib see kas karistussüsteemi väärastunud prioriteetidest, liiga karmist narkopoliitikast, liiga leebest suhtumisest organiseeritud kuritegevsusesse – või kõigist kolmest korraga.
Mis annab kohtule õiguse hinnata Jokkeri retsidiivsusriski “väheseks”?
Kohtu argumendid Ramjalgi vabastamiseks tekitavad tõsiseid küsimusi.
“Lõikas end kuritegelikust maailmast lahti” – seda väidet ei ole võimalik kontrollida. Organiseeritud kuritegevuses ei teatata lahkumisest ametlikult. Sidemed ei kao üleöö. Mees, kes on üles ehitanud aastatepikkuse kuritegeliku võrgustiku, ei muutu kahe vanglaaastaga tavakodanikuks, seda enam kui teda ootab vabaduses “töövõimalus”, mille sisu kohtuotsuses täpsustamata jäeti.
“Vabatahtlikult tasuti 100 000 eurot” – see summa kõlab esmapilgul märkimisväärselt, kuid kuritegeliku ühenduse juhi varades on 100 000 eurot tõenäoliselt marginaalne summa. Kas see on siiras kahetsus või pragmaatiline investeering vabadusse?
“Retsidiivsusriski hindamine väheseks” – see on kogu argumentatsiooni kõige nõrgem lüli. Kogu maailma kriminoloogiline teadus ütleb, et organiseeritud kuritegevuse juhid on ülimalt kõrge retsidiivsusriskiga kategooria. Nende jaoks ei ole kuritegevus emotsionaalne impulsiivne tegu – see on elukutse, identiteet ja sotsiaalne maailm. Vangistus seda ei kustuta.
Küsimused, millele Eesti riik peab vastama
Ühiskond vajab selgeid vastuseid mitmele küsimusele, mis selle juhtumiga kerkivad.
Esiteks: Millistel kriteeriumidel täpselt hinnatakse ennetähtaegse vabastamise otsustes retsidiivsusriski? Kas on olemas selged, avalikud ja kontrollitavad standardid, mida kohus selliste otsuste langetamisel järgib? Kui need standardid on olemas, kuidas saab kuritegeliku ühenduse juhi risk olla väiksem kui kanepikasvataja oma?
Teiseks: Kas prokurör vaidlustas Ramjalgi ennetähtaegse vabastamise taotluse? Sternfeldti puhul oli prokuratuur aktiivne ja leidis, et vabastamine oleks ennatlik. Miks sama aktiivsust ei rakendatud mehe puhul, kelle kuritegelik tegevus oli mitme suurusjärgu võrra ohtlikum ühiskonnale?
Kolmandaks: Kas elektroonilise järelevalve ja käitumiskontrolli tingimused on piisavad, et tagada ühiskonna kaitse? Keeld suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega on teoreetiliselt mõistlik nõue, kuid praktikas peaaegu kontrollimatu. Kuritegelik võrgustik ei vaja ametlikke kohtumisi.
Neljandaks: Kas Eesti õigussüsteem peaks üleüldse andma organiseeritud kuritegevuse juhtidele ennetähtaegse vabastamise võimaluse, vähemalt ilma eriti range ja põhjaliku riskianalüüsita? Paljud riigid käsitlevad organiseeritud kuritegevusega seotud isikuid erikategooriana, kellele tavapärased leevendused ei rakendu automaatselt.
Signaal, mida ei tohiks saata
Lõpetuseks tekib ka küsimus signaalide kohta, mida riik ühiskonnale saadab.
Kui organiseeritud kuritegevuse juht vabastatakse ennetähtaegselt, samal ajal kui kanepikasvataja jäetakse trellide taha, siis mida see ütleb kuritegevuse hierarhia kohta riigi silmis? Kas võib tekkida mulje, et mida suurem ja organiseeritum kuritegelik ettevõtmine, seda paremini orienteerutakse süsteemis – ja seda edukamalt leitakse tee varasema vabaduseni?
Valeri Ramjalg kandis oma “ilus kodu” argumendi kohtuni videosillaühenduse kaudu. Kohus pidas seda piisavaks. Bruno Sternfeldt ootab trellide taga ringkonnakohtu otsust.
Eesti õigusriik peab selgitama, miks.
Lisa kommentaar