Mis on THCA ning kas see on on seaduslik Eestis ja Euroopas

THCA (tetrahüdrokannabinoolhape) on „toores“ kannabinoid, mida kanepitaim toodab loomulikult. Päris elus kohtad THCA-d eelkõige õites ja ekstraktides enne kuumutamist. Oluline põhjus, miks THCA ümber vaidlusi tekib, on lihtne: kuumutamisel (suitsetamine, veipimine, küpsetamine) muutub THCA keemiliselt delta-9-THC-ks, mille joovastav toime on tuntud ja mille ümber enamik narkootikaseadusi sisuliselt keerleb. Selle protsessi nimi on dekarboksüülimine.

Praktikas tähendab see, et „THCA-toode“ võib paberil näida THC mõttes „madala sisaldusega“, kuid kasutamisel muutub osa THCA-st THC-ks ja tegelik joovastav potentsiaal võib olla märkimisväärne. Sealt algabki juriidiline hall ala: kas seadus vaatab seda, mis on pakendis (hetkeolek), või seda, milleks see kasutamisel muutub (potentsiaal)?

Seda teemat populariseerivad sageli tootjad ja e-poed, kes selgitavad, et THCA ise ei ole sama, mis THC, ning rõhutavad delta-9-THC protsendipiire. Nine Realms’i selgitus tugineb samale loogikale ja kirjeldab, kuidas riikide lähenemised erinevad, sh „Kogu potensiaalse THC“ käsitluse kasutamine mõnes jurisdiktsioonis.

Dekarboksüülimise juures on kasulik teada üht väga levinud arvutusloogikat: „kogu potentsiaalne THC“ ei ole ainult see THC, mis laboris juba THC-na mõõdetakse, vaid ka see osa THCA-st, mis võib kuumutamisel muutuda THC-ks. Selleks kasutatakse sageli tegurit 0,877 (molekulmasside suhe), mille alusel hinnatakse delta-9-THC koguväärtust valemiga: delta-9-THC total = delta-9-THC + 0,877 × delta-9-THCA. See loogika ei ole pelgalt „rahvajutt“, vaid seda kasutatakse ka regulatiivses kontekstis toiduainete ja kanepiseemnetest saadud toodete THC arvestuses.

Miks „0,2%“ või „0,3%“ ei tähenda Euroopas automaatselt „vaba müük“

Euroopas räägitakse sageli 0,2% või 0,3% THC piirist, kuid need numbrid on ajalooliselt ja regulatiivselt kõige selgemalt seotud tööstuskanepi kasvatamise raamistikuga, mitte automaatselt lõpptarbija „õite“ või „ekstraktide“ vabamüügi ühtse standardiga. Euroopa Liidu uimastiamet (EUDA, endine EMCDDA) on ise rõhutanud, et need piirid figureerivad tihti toodete turunduses, kuigi need on sisuliselt seotud põllumajanduslike reeglitega ning ei pruugi olla lõpptoodete õiguslik alus.

Lisaks on ELis riikide praktika killustatud: isegi kui tooraine vastab tööstuskanepi kriteeriumitele, võivad riiklikud narkootikaseadused ja toote „joovastava kasutuse“ hindamine viia teistsuguse tulemuseni. Seetõttu on THCA-toodete puhul Euroopas tüüpiline, et üks ja sama tootekontseptsioon võib ühes riigis liikuda „hallis tsoonis“, teises aga kvalifitseeruda keelatud kanepitooteks.

Mida see tähendab Eestis, kui vaadata seaduse loogikat, mitte turundust

Eestis on kaks erinevat teemat, mis kipuvad THCA kontekstis segi minema:

Esiteks kasvatamine. Eesti seadus ütleb, et kanepi kasvatamine narkootiliste ainete valmistamise eesmärgil on keelatud, kuid kanepit võib kasvatada põllumajanduslikul eesmärgil vastavalt Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika nõuetele. See seob tööstuskanepi kasvatamise ELi CAP raamistikuga.

Teiseks käitlemine ja valdamine. Väikeses koguses narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik tarvitamine, omandamine või valdamine on Eestis väärteona karistatav (trahv või arest), suure koguse ja muude koosseisude puhul on karistuslik käsitlus oluliselt karmim.

THCA-toodete praktiline risk Eestis tekib just sealt, kus toode on sisuliselt „kanepiõis“, mille kasutamisel tekib joovastav THC tase. Isegi kui tootja räägib „THCA-st“ ja „madalast delta-9-st“, võib õiguskaitse ja ekspertiisi vaates küsimus taanduda sellele, kas tegemist on joovastava kanepitootega ja kuidas seda sisuliselt hinnatakse.

Lisaks tasub mõista Eesti „koguste“ loogikat: ajaloolises määruses on suurte koguste alammäärade tabel, kus marihuaana puhul on toodud 50g kui „suur kogus“. See ei tähenda, et „alla selle on alati lubatud“, vaid see on üks osa suure koguse eristamisest ja karistusõiguslikust kvalifikatsioonist.

Kuidas THCA turul end realistlikult kaitsta (ilma „aukude“ otsimiseta)

Kui eesmärk on teha informeeritud valik, mitte „piiride testimine“, siis praktilised kontrollpunktid on järgmised:

1. Vaata alati sertifikaati (COA) ja mõõtemetoodikat. Oluline on, kas raport näitab ainult delta-9-THC-d või ka THCA-d, ning kas kuskil on välja toodud „kogu sisalduse“ loogika.
2. Arvuta potentsiaal ise läbi. Kui COA näitab näiteks THCA 20% ja delta-9-THC 0,2%, siis potentsiaalne delta-9-THC total ligikaudselt on 0,2% + (20% × 0,877) ≈ 17,74%. Sellise tasemega toode on sisuliselt joovastav, ükskõik mis nimega seda turundatakse. (Arvutusloogika on sama, mida kasutatakse regulatiivses kontekstis delta-9-THC total käsitluses.)
3. Ära eelda, et ELi „0,2/0,3“ tähendab vabamüügi standardit õitele. EUDA rõhutab, et need numbrid on tihti seotud põllumajandusega ning lõpptoodete käsitlus riigiti erineb.
4. Hoia fookus ohutusel ja kvaliteedil. THCA õite ja ekstraktide puhul on sõltumatu labor (pestitsiidid, hallitus, raskmetallid) sama tähtis kui kannabinoidiprofiil, eriti kui toode liigub „alternatiivse kanepi“ turul.

Lõppsõna

THCA seaduslikkuse küsimus ei ole tegelikult ainult „kas THCA on THC“. See on kombinatsioon keemiast (milleks aine muutub kuumutamisel), mõõtmisest (mida ja kuidas labor arvestab) ning õigusest (kas riik hindab hetkeolekut, potentsiaali või joovastava kasutuse riski). Nine Realms’i artikkel annab hea lähtekoha, kuid kui vaadata laiemat regulatiivset pilti, siis nii ELis kui USAs on selge trend: mida joovastavam on „hemp“ turu toode, seda suurem on tõenäosus, et seadusandja või järelevalve hakkab seda käsitlema samas raamistikus nagu THC-kanepit.

Märkus: käesolev tekst on üldinformatiivne ega ole õigusnõuanne. THCA ja kanepitoodete regulatsioon muutub kiiresti ning konkreetse juhtumi puhul loeb alati kohaliku õiguse täpne rakenduspraktika.